Kui Rahvusraamatukogus lõppes (kurb) etendus, plaanisime minna Teatri- ja muusikamuuseumi Särevi kortermuuseumisse Tina tänaval. Seal ootas ees naljakuule sobilik tund "Klounid, teater, tsirkus". Meid võttis vastu lahke giid Anneli, kes kõike tutvustas. Tarkust kogusime omajagu, nägime vanaaegseid esemeid, mida proovidagi õnnestus. Näiteks trükkisime, nagu seda vanasti tehti - andis ikka toksida! Kuna tegemist on kortermuuseumiga, milles kuulus näitleja Särev elas, oli seal mitu ruumi. Raamatukogu meenutav ruum oli olnud näitleja töötuba, elutoas olid meid ees ootamas padjad ning seal tutvusimegi klounide ajalooga. Millised nad on alguses olnud, kes on arlekiin, kes narr. Põnev oli teada saada, missuguseid nimesid klounid on kandnud enne: Magnus, Lex, Max, Lõru jpt. Ei olegi vaid Piip ja Tuut! Loomulikult ei pääsenud me ka maailmakuulsast Charlie Chaplinist. Vaatasime katkendit filmist, kus ta vaeseke pidi olema söötmismasina katsealune. Hea, et meie koolisööklas seda pole, muidu jääksid nii mõnedki valijad hätta... Järsku avanes üks uks ja sealt ... astus tuppa Pierrot - valge näoga kurb kloun. Meie ülesandeks oli ta naerma ajada, selleks mängisime mängu "Vanaisa vanad püksid" ja naersime taas. Valisime klassist esindaja, kes meile klouni mängis. Ott Artur sai meie naerutamisega hakkama küll. Viimases toas - tegelikult köögis - toimus mütside meisterdamine. Igaüks valis, kuidas ta seda kujundada soovis. Selle korteri magamistoas asub nüüd kostüümituba. Seal sai proovida endale midagi lõbusat selga. Oli lõbus kohtumine ning saime kiita, et oleme toredad ja tublid. Aitäh pererahvale!
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
March 2022
|