Sel aastal oli kaks erineva raskusastmega põldu. Kui põhipõllu ülesannetega said peaaegu kõik hakkama (vaid mõnel rühmal jäi mõni punkt leidmata), siis vaid pooled klassist jõudsid teisele rajale. Võiduka meeskonna märksõnadeks oli koostöö ja kaardi oskuslik lugemine. Neil õnnestus esimene rada läbida 25 minutiga (maisilabürindi üldrekord on 24 min) ning teine, keerulisem rada läbida 44 minutiga. Asjaosaliste arvamused: Steven: "Mulle meeldis maisilabürindis, sest see oli hämaras. Oleks võinud olla pimedam ja kahju, et teisele rajale ei jõudnud. Kui seltskond on hea, siis on ka iga ekskursioon hea!" Elise: "Mulle pakkus rõõmu klassiga järjekordselt labürindis käimine. Me saime lõbusalt juttu rääkida, naerda ja üksteist ära kaotades hüüda. Mulle meeldib see, et iga aasta on uus labürint. Kunagi ei pea kartma, et olen seda juba teinud ning hakkab igav. Järgmisel aastal tahaksin veelgi pimedamas minna, siis on kindlasti palju naljakam ja lõbusam." Kärolyn: "Eilne õhtu oli väga tore ja meeldejääv, Labürint meeldis, ent oli päris raske. Loomad olid väga armsad, kahjuks teisele rajale ei jõudnud. Loodan, et järgmisel aastal leiame kõik punktid üles!" Mirjam: "Eilne õhtu oli väga tore ja sain uute klassikaaslastega tuttavamaks. Selline traditsioon on huvitav. Töötasime koos teise grupiga, et punkte üles leida ja sama tegime ka teises labürindis. See oli väga lõbus õhtu." Maribel: "Meeldis väga, sest saime üle pika aja klassiga koos olla. Maisipõllul oli lõbus seigelda ning punkte otsida. Teine põld, kuhu punkte polnud kaardile märgitud, oli raskem, me ei lednud midagi üles. Järgmisel korral võiksime minna veel hiljem, siis on pimedam ja huvitavam. Seekord taskulampe ei saanudki kasutada, sest oli liiga valge." Lisete: "Saime koos lõbusalt aega veeta. Meeldis, et tegime koostööd ning saime maisi süüa. Seal oli väga lõbus ning ootan kindlasti järgmist korda, kui saame juba natuke pimedamas minna." Iris Maria: "Väga tore, huvitav ja lõbus oli koos klassiga maisi sees ringi liikuda." Kristin: "Mulle väga meelds, et seekord oli kaks maisipõldu, kust punkte otsida." Annabel M.: "Meeldis väga klassikaaslastega aega veeta. Tegime koostööd teise grupiga, otsides üht punkti. Kuigi ei olnud nii hämar, kui ma lootsin, oli siiski väga lõbus." Tomi: "Pajusist on saanud meie iga-aastane traditsioon. Väga tore oli klassiga koos maisi sees seigelda. Natuke hämaram oleks võinud olla." Annabel N.: "Sel aastal meeldis mulle eriti see, et oli ka teine maisipõld. Seal oli küll kaart, kuid ei olnud sellele neid punkte märgistatud, mis oli minu arvates eriti huvitav." Romet: "Seal sai nalja ja oli keeruline rada." Markus: "Maisilabürindis mulle meeldis, et oli keeruline ja lõbus. See oli hea, et polnud väga pime, me poleks siis kõiki punkte üles leidnud." Ott Artur: "Lisaksin siia enda väikse loo. Kui ma läksin esimest korda labürinti, jooksin väga palju ja väsitasin end lihtsalt ära. Lõpu poole lausa lonkasin, sest paar päeva tagasi olin jalga vigastanud ning see jooksmine tegi valu hullemaks. Omapoolse panuse lisas ka kõhuvalu, mis nähtavasti pärines rämpstoidu söömisest... Läksime Oskariga koos 6. punkti otsima ja tee peal tulid vastu Steven ning Markus. Nad lahkelt suunasid meid otsitud punktini, meie tänasime ning soovisime õnne. Markus soovis meile naljana halba õnne. Need sõnad küll ei tähendanud meile palju, ent osutusid olulisemateks, kui arvata oskasime. Kuuenda punkti me tõepoolest leidsime ja olime rõõmsad ning suundusime 5. punkti otsingule. Ühel hetkel jõudsime ristmikuni ning valisime parema poole (nagu pärast selgus, oli see vale suund). Edasi liikudes hakkas hämarduma ja olime ilmselgelt eksinud, ei leidnud enam loogilist teed kaardi järgi ega osanud ka tuldud teed pidi tagasi mnna. Niisiis otsustasime liikuda otse. Tükk maad taas kõndinud sihitult, kadus ka lootus, väsisime ja tegime puhkepause. Püüdsime ka hääli tabada, et ehk on häälte suunas liikumine abiks, ent kuulsime vaid lehtede sahinat. Lõpuks silmasime platvormi ja jooksime rõõmsatena selleni, sealt õnnestus näha, kuspool on talu. Hakkasime tagasi liikuma, kuulsime juba ka hüüdvaid hääli. Rometi häält kuuldes tegime nii kiiresti, kui saime. Mind sellel hetkel enam valu ei huvitanud. Välja jõudes olime väga rõõmsad, meid oodati. Praegu mõtlen tagasi sellele hetkele, kui olime kahekesi labürindis ja mäletan, et see väljapääsu otsimise aeg tundus seal igavikuna..." Rõõm ühistegevusest oli kõigil suur, põllult kajasid vastu lõbusad hüüded. Meenutagu selleaastast maisilabürindis seiklemist Kärolyni tabatud hetk kell 20.04 (järgmisel aastal sel ajal peaks oldama stardis).
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
March 2022
|