"KAS KALAD MAGAVAD?"

Külastasime Rahvusraamatukogus VAT Teatri väikest saali, kus nägime etendust "Kas kalad magavad?".  See lavastus erines väga seni nähtutest. Seda reklaamitakse nii: "Lavastus väikestest, suurtest ja viimastest küsimustest."
Liisa Saaremäel mängis 10aastast tüdrukut, kelle vend suri. Ta oli üksi laval ning sai suurepäraselt hakkama.
Teema oli tavapäratu, ent meile meeldis. Selline ongi elu.
Tavaliselt on keeruline tõsisete teemade üle nalja heita, ent see etendus oli mõne koha peal väga naljakas. Seepärast meeldiski. 
Kui sul pärast etendust veel meenub, millest räägiti või järgmisel päeval tekivad küsimused, siis ongi teater oma eesmärgi saavutanud - vaataja mõtleb... 

---

Mida arvati?
"See näidend ei rääkinud kaladest, vaid hoopis surmast. Ma nutsin pool etendust, sest see oli väga kurb."
"Sai palju nalja, näiteks siis, kui ta loopis puutükke või kui ta tegi isa järele, kes parasjagu pesi hambaid."
"Mulle meeldis see etendus, sest oli kurb. Meie poisid naersid kohatult kõvasti, see ei sobinud."
"Teatrietendus oli kurb, ent reaalne."
"See etendus pani mõtlema ja tahtis meile öelda, et surmast ei pääse."