Septembrikuus kutsus ajakiri kirjutama koolialguse uudiseid. Kirjutasime kõik, sest selleaastane algus oligi väga eriline ja meil oli, millest kirjutada. Kärolyni, Kristini, Annabel M., Ott Arturi, Aleksia ja Kirke uudislood saadeti toimetusele.
Ajakirja omaloomingu rubriigis trükiti seekord ära KRISTINI uudis: VI B maisilabürindis 6. septembril kell 9.00 istusid VI B 8 poissi ja 9 tüdrukut ning õpetaja bussi, mis viis neid Pajusi maisilabürinti, kuhu nad olid planeerinud minna juba kevadest saati. Kui nad kohale jõudsid, ootas giid, kes tutvustas labürinti, rääkis lähemalt maisitaimedest. Õpilased võtsid end gruppidesse, neile anti orienteerumiskaardid. Esimene grupp oli tagasi täpselt 1 tunni pärast. Õnnestus intervjueerida üht võidumeeskonnaliiget, Elise Zinovjevi, kes rääkis oma kogemustest: „Mulle väga meeldis maisilabürint, sest see oli põnev ja natuke keeruline. Eriti meeldib, et siin on ka loomad, keda saab paitada ja toita.” Pärast labürindijooksu mängiti ja söödi, jalutati vanasõnametsas. Lahkudes olid kõik rahulolevad. KRISTIN PIPAR TPK VI B
0 Comments
Põlvas toimus etluskonkurss "Tahan sulle öelda...", kus on oodatud mõtted raamatu ja raamatukogu rollist inimese elus, samuti omalooming.
Meie koolist käis sel vabariiklikul konkursil ELISE, kes esitas metafoorse loo "Lõunasöögi õppetund" ja Leelo Tungla luuletuse "Raamatukogus" ning võitis oma vanuseastmes II koha. Palju õnne! 7. novembril toimus Aravetel VII üleriigiline koolinoorte jutuvestjate konkurss "Kratilood". Meie klassist osalesid Kirke ja Elise, kes käisid juba teist aastat lugusid jutustamas. Seekordki pidi rääkima mõnd kohamuistendit, ent teine lugu oli teemal "Siis, kui mind veel ei olnud..." Igaüks oli mõtetes oma juttude juures. Kirke valis loo Ruunamõisa härrast ja kohamuistendi rehepapi ja vanapagana kemplemisest. Elise jutustas pärimusloo Türi kiriku kella hauast ning teine oli ema noorpõlvelugu pealkirjaga "Pääsemine". Esineti hästi, ikka nii, kuis kästi... Neidudel on hea diktsioon, närvi osati peita ning hästi tundmine ja olemine paistis saali. Ainult neiud ise teavad, mis nende sees jutustamise ajal toimus. Anti endast parim. Žürii sõnul oli neil päris raske otsust teha, sest häid jutte ja jutustajaid palju. 4. - 6. klasside arvestuses sai esikoha ELISE. Palju õnne! Igal sügisel on keegi klassist võtnud osa luulevõistlusest "Ellen Niiduga Midrimaal". Sel sügisel toimub vaid maakondlik Midrimaa luulekonkurss ja taas valiti koolist 2 edasipääsejat. Meie klassist osalesid ELISE ja TOMI. Tomi valis etlemiseks Heiki Vilepi "Tähesära" ja teiseks Karl Martin Sinijärve "Suurele Matemaatikule". Elise valikus oli Heiki Vilepi "Sabaga täht" ja Leelo Tungla "Raamatukogus". Mõlemad etlejad esinesid enesekindlalt, meie klassis on väga tublid luulelugejad. Sel aastal oli maakondlikul omaloominguvõistlusel võimalik kirjutada kolmel teemal: "Miks sa nutad, lillekene?" "Homsed mälestused kirjutan täna" "Kust king keelt pigistab" Kui klassis kirjutasime, valisid paljud just esimese teema ning tegid luuletuse. 18.10.2019 toimus Helmi Tohvelmani mälestusele pühendatud noorte omaloomingukonkursi tänuüritus võitjatele, kuhu olid kutsutud 6. - 7. klasside vanuserühma auhinnatud tööde autoritena ANNABEL MAKOTKINA ja KÄROLYN METSALU. Palju õnne! HOMSED MÄLESTUSED KIRJUTAN TÄNA Kas oled tähele pannud, et me alati planeerime asju ette? Mõtleme, mida teha ja kuhu minna homme. Mõtleme oma elu ette: kelleks tahame saada, kuhu kolida ja millal midagi täpsemalt teha. Samas ei mõtle, mida teha täna. Ei mõtle, mida tahame saavutada siin ja praegu. Pigem mõlgutame, kuidas homset päeva kergemaks muuta, kellega kohtuda ja mida ette võtta. Me tahame homset, sest täna on raske. Ootame homset, sest see tuleb lõbusam. Loome mälestusi homsele. Täna ei jõua, ei viitsi või ei taha. Homme on parem, sest siis on rohkem aega, parem tuju ja ilusam ilm. Planeerime oma homsed rõõmsad päevad, kuid tänase jätame igavlema. Tihti juhtub nii, et homme ei olegi üldse nii tore, kui sa lootsid. Seepärast võiks lasta end üllatada, kui ei planeeriks ja vaataks, mis täna endaga toob, naudiks tänast. Siiski meeldib inimestel kõike kontrollida. Me ei arvesta aga sellega, et võibolla ühel kõledal hommikul homset ei tulegi. Kui planeerida, siis ikka oma elu parima mõttega. Ei maksa karta end ja oma soove: laula, tantsi, rõõmusta. Ütle seda veel kord, kui see tõi kaasa hea meeleolu. Loe seda raamatut kasvõi kolm korda, hüppa üks kord veel, kui see midagi sinus vabastas. Ära karda elu elada ja vigu teha, see pole enda häbistamine, see ongi elamine. Planeerida või mitte, kuid tasub olla rõõmus. Alati on tunne, et veel on aega. Järgmisel hetkel saad aru, et põhikooli lõpetamine on homme, järgmisel hetkel lõppeb gümnaasium, siis juba ülikool ja varsti tähistad kolmekümnendat sünnipäeva. Tänased mälestused kirjutasin siiski eile ja see on fakt. Ma ju mõtlesin, mis kell ärkan, kuhu lähen või vähemalt, mis selga panen. Ükskõik kui veendunud ma olen, et ei planeeri oma elu ette, olen ma ikkagi seda juba teinud. Pidagem siis meeles, et ühel päeval pole enam homset, mida planeerida, seega pole ka homseid mälestusi. Alusta juba täna nende kirjutamisega, nüüd ja praegu, kohe... ANNABEL MAKOTKINA MIKS SA NUTAD, LILLEKENE? Päike tuhmim, taevas hall, puude all suur lehevall. Linnud vaikin´d, kõle tuul, õhtul taevas karge kuu. Loodus vaikselt unne jääb, eks ka sügis mööda lä`eb, siis tuleb talv ja valge maa, puhtaks, kauniks ümbrus saab. Ei kõigile see siiski sobi, õis õue jääda küll ei tohi. Lilleke, su nutt on liiast, saan su talveks tuppa viia. KÄROLYN METSALU ANNABEL MAKOTKINA - septembrikuu tegija, palju õnne! Annabel võttis osa vabariiklikust luulevõistlusest "Vabaduse loits 2019", osales 23. augustil toimunud Balti keti ajaloopäeval, tema luuletus "Vabadus" sai esiletõstetud luuletuse preemia ning ilmus kogumikus "Vabaduse loits 2019". Annabel sai osaleda suurejoonelisel vastuvõtul Tallinna Raekojas. Helmi Tohvelmani nimelisel omaloominguvõistlusel sai Annabeli kirjutis "Homsed mälestused kirjutame täna" 6. - 7. klasside vanuseastmes parima töö auhinna. Kevadel, maikuus kirjutasime lugusid ajakirja Hea Laps loovkonkursile selle ajakirja maskoti triibu-Liine sugulaste ja tema enda tegemiste kohta.
Nüüd sügisel avaldati tulemused. Õpetaja saatis võistlusele Kärolyni, Annabel M., Elise, Tomi, Oskari, Kristini, Kirke ja Lisete fantaasialood. Klass sai eripreemiaks õuemängu "Mölkky" ning ajakirjas (09/2019) trükiti ära Oskari ja Kirke lood. Triibu-Liine ja tema sugulased Planeedil Maa elab üks armas tegelane. Tema nimi on Triibu–Liine. Ta on helepruun ja karvane, helesiniste triipude ja tumesiniste täppidega. Tal on väiksed ja pehmed sarved. Triibu-Liine elab Tallinna linnas. Ta on endale koduks leidnud ühe toreda koha – ajakirja Hea Laps toimetuse. Seal on toimub kogu aeg midagi põnevat. Keegi kirjutab vahvaid uusi lugusid, lapsed saadavad toredaid jutte või pilte. Alati toimub midagi ja kõigil on hea tuju. Vahel arvab Triibu-Liine, et tema ongi hea tuju põhjus. Õhtuti, kui kõik on töölt ära läinud, istub Triibu-Liine akna alla ja imetleb neid laste saadetud pilte ja loeb lugusid endale unejutuks. Triibu-Liine tuli Maale planeedilt, mille nimi on Dasmramõõr. Tal on seal palju sugulasi. Kõik tema sugulased näevad väga tema sarnased välja. Ka nemad on karvased, pehmed, armsad, rõõmsad ja väga sõbralikud. Sugulased elavad koduplaneedil, kus kõik majad on tehtud vahukommidest. Seal elavad ka Triibu-Liine ema ja isa. Nende lemmiktegevus on kallistamine, peitusemäng, magamine ja matkamine. Matkamisel juhtub neil vahel toredaid seiklusi. Näiteks ükskord, kui sugulased olid lennanud Triibu-Liinele külla, läksid nad kõik koos metsa. Seal nad jalutasid ja pidasid piknikku. Kui juba õhtu hakkas saabuma, otsustasid nad tagasi Triibu-Liine koju minna. Teel kuulsid nad mingit imelikku häält – justkui kummaline lind laulaks. Nad läksid hääle järgi, aga jõudsid hoopis ühe koopa juurde. Sealt seest leidsid nad nahkhiired. Kuna nad polnud kunagi varem nahkhiiri näinud, arvasid nad, et need on mingid hirmsad kollid ja kõik põgenesid suure jooksuga metsast välja. Selline lugu, mis ikka veel meenub. KIRKE PINDMAA 5. b klass Triibu-Liine ja sugulased Triibu-Liine sugulased on kõik head lapsed üle terve maailma. Nad näevad kõik välja nagu tavalised lapsed, aga tegelikult on nad kõik väga head, neile kõigile meeldib koos kirjutada, mõtelda, mängida ja mõelda välja toredaid ja vahepeal hirmutavaidki lugusid. Ükskord juhtus aga nii, et kui Triibu-Liine ja ta sugulased toredaid lugusid välja mõtlesid ja parasjagu oli ühe sugulase kord, nägid nad, et seda sugulast, kelle kord oli, ei olnud enam. Siis hakkasid nad teda otsima ja ta nime hüüdma, aga kolmekümne minuti pärast oli sugulane ikka kadunud. Siis mõtlesid nad, et sugulane on äkki metsa jooksnud ja hakkasid teda kõik koos metsast otsima. Kui umbes kümme minutit olid nad otsinud, arvasid, et kutsuvad ikka politsei appi. Aga täpselt siis, kui nad hakkasid politseile helistama, leidsid nad mingisuguse väikese maja metsas ja läksid sinna sisse ning oh imet, seal oligi kadunud sugulane! Kõik küsisid: ”Mis sa siin teed?” Ta jutustas, et oli metsas kõndinud ning leidnud juhuslikult selle maja ja tundis, et siia peab tema jääma! Kõik küsisid jälle koos: ”Aga miks sa siis tagasi ei tulnud?” Ta vastas: ”Ma leidsin majast ajakirja Hea Laps ja jäin seda lugema.” On vast hea ajakiri! OSKAR MÄNNA 5.b Kui kevadel vabadusteemalisi luuletusi kirjutasime, oli suvi ja vabadus ees. Augustis said kaks neiut Tallinna linnapea kutse 23. augustil toimuvale Balti keti ajaloopäevale, millega kaasnes ka Tallinna linnapea ning Läti ja Leedu suursaadikute vastuvõtt Raekojas. Miks selline tähelepanu meie Annabelidele? Nii Annabel M. kui Annabel N. olid need väljavalitud, kelle luuletused kogumikku "Vabaduse loits 2019" valiti ning veel 11 - 17-aastaste vanuserühma esiletõstetud preemia said. Vabadus
Hommik, inimesed reas nagu tekkinud oleks ummik. Kel jalas kummik, kel sõna "vabadus" peas sind sunnib. Ta sunnib sind seisma ja püüdma, sel kõledal hommikul tõusma ja hüüdma. Vabadus…Vabadus! Mis on üldse vabadus? Vabadust igaüks ei tunne. Meil veab, et kooli minnes südamesse ei sunnita tabamust. Me teame, mis tunne on tunda vabadust. Tõstan käed taeva poole ja lausun jumalale palve. Kas olen usklik? Ei, aga hea on teada tunnet, et võin küsida ükskõik mida ja keegi ei alusta mu vastu rünnet. Küsida võin, mis eales hing ihaldab seni, kuni teised mu peale ei vihasta. Miks inimesi huvitab, kas olen must või valge? Nahavärvi valida ei saa, kuid sina otsustada saad, kas oled teiste vastu hea ja lahke. Me vabalt võime öelda, mida arvame, kuid alati sa peaksid mõtlema, kas loon nii endale uue vaenlase? Ma võin ärgata, kui tahan, magada, kui tuju on, sest pole kohustusi, millest ära öeldes kulud on. Sa kaotada võid kodu, kuid elada võid ikka. Me kõik ju pole rikkad, kuid riiki austama peaks me ikka. Me valime, kes meie riiki esindab, kes otsuseid teeb ja kes maju ehitab. Noor või vana – ikka luba. Tahad minna teise linna? Lase aga käia, sul pole vaja luba. Ikka ja alati tagasi algusesse jõuad. Me tahame olla vabad, et meil oleks metsad ja rabad ning selle jaoks, mis tahes ka juhtub, me võitleme ja võidame, sest kodumaal me rõõmsalt ringi sõidame. Vabadus on soe ja mõnus, kus armastus on õhus. Ütle, mida tahad ja käitu nii, kuis meeldib. Austa teisi, sest teiste silmad on sind peegeldavad peeglid. Sel hommikul seisis rivis veerandik Eesti, Läti ja Leedu tolleaegsest elanikkonnast. 25% võib tunduda kui väike summa, kuid tea, et nende pärast võid öelda, et ka Eestis oma tundeid me võime tunda. Annabel Makotkina Vabaduse loits 2019 „Ma olen vaba!“ nii hüüab mu hing. „Ma olen vaba!“ on ilus see ring. Ma sündisin arstide abiga ja kõik oli puhas ja nett. Ja ojas ei pidanud me pesema, sest meil tuleb kraanist vett. Kõik söögid ja joogid annab valida, ei maitsma pea aganaleiba. Talvel võib süüdata kamina, keegi meist ei pea taluma külma! Võin valida kooli ja lasteaeda, võin olla nii oivik kui pätt! Ja keegi ei ütle mulle homme, et suudle mõisniku kätt. Meil on bussid, rongid ja autoteed ja lennukid, kopterid laevad vees. Iga maailma nurk on meile valla ning igaüks külla võib tulla. Mul on oma kodu ja pere ja kogukond, ükski püssimees järele tule. Polegi vajadust olla lord, et jälg jääks must maha, kui suren! „Ma olen vaba!“ nii hüüab mu hing. „Ma olen vaba!“ on ilus see ring! Annabel Narits |
|