Sel aastal oli maakondlikul omaloominguvõistlusel võimalik kirjutada kolmel teemal: "Miks sa nutad, lillekene?" "Homsed mälestused kirjutan täna" "Kust king keelt pigistab" Kui klassis kirjutasime, valisid paljud just esimese teema ning tegid luuletuse. 18.10.2019 toimus Helmi Tohvelmani mälestusele pühendatud noorte omaloomingukonkursi tänuüritus võitjatele, kuhu olid kutsutud 6. - 7. klasside vanuserühma auhinnatud tööde autoritena ANNABEL MAKOTKINA ja KÄROLYN METSALU. Palju õnne! HOMSED MÄLESTUSED KIRJUTAN TÄNA Kas oled tähele pannud, et me alati planeerime asju ette? Mõtleme, mida teha ja kuhu minna homme. Mõtleme oma elu ette: kelleks tahame saada, kuhu kolida ja millal midagi täpsemalt teha. Samas ei mõtle, mida teha täna. Ei mõtle, mida tahame saavutada siin ja praegu. Pigem mõlgutame, kuidas homset päeva kergemaks muuta, kellega kohtuda ja mida ette võtta. Me tahame homset, sest täna on raske. Ootame homset, sest see tuleb lõbusam. Loome mälestusi homsele. Täna ei jõua, ei viitsi või ei taha. Homme on parem, sest siis on rohkem aega, parem tuju ja ilusam ilm. Planeerime oma homsed rõõmsad päevad, kuid tänase jätame igavlema. Tihti juhtub nii, et homme ei olegi üldse nii tore, kui sa lootsid. Seepärast võiks lasta end üllatada, kui ei planeeriks ja vaataks, mis täna endaga toob, naudiks tänast. Siiski meeldib inimestel kõike kontrollida. Me ei arvesta aga sellega, et võibolla ühel kõledal hommikul homset ei tulegi. Kui planeerida, siis ikka oma elu parima mõttega. Ei maksa karta end ja oma soove: laula, tantsi, rõõmusta. Ütle seda veel kord, kui see tõi kaasa hea meeleolu. Loe seda raamatut kasvõi kolm korda, hüppa üks kord veel, kui see midagi sinus vabastas. Ära karda elu elada ja vigu teha, see pole enda häbistamine, see ongi elamine. Planeerida või mitte, kuid tasub olla rõõmus. Alati on tunne, et veel on aega. Järgmisel hetkel saad aru, et põhikooli lõpetamine on homme, järgmisel hetkel lõppeb gümnaasium, siis juba ülikool ja varsti tähistad kolmekümnendat sünnipäeva. Tänased mälestused kirjutasin siiski eile ja see on fakt. Ma ju mõtlesin, mis kell ärkan, kuhu lähen või vähemalt, mis selga panen. Ükskõik kui veendunud ma olen, et ei planeeri oma elu ette, olen ma ikkagi seda juba teinud. Pidagem siis meeles, et ühel päeval pole enam homset, mida planeerida, seega pole ka homseid mälestusi. Alusta juba täna nende kirjutamisega, nüüd ja praegu, kohe... ANNABEL MAKOTKINA MIKS SA NUTAD, LILLEKENE? Päike tuhmim, taevas hall, puude all suur lehevall. Linnud vaikin´d, kõle tuul, õhtul taevas karge kuu. Loodus vaikselt unne jääb, eks ka sügis mööda lä`eb, siis tuleb talv ja valge maa, puhtaks, kauniks ümbrus saab. Ei kõigile see siiski sobi, õis õue jääda küll ei tohi. Lilleke, su nutt on liiast, saan su talveks tuppa viia. KÄROLYN METSALU
0 Comments
Leave a Reply. |
|